Maleva lõpp

Malev on läbi ja kokkutulek saabumas. Sellepärast olemegi kokku saanud Maali juures, et teha ära laul ja lipp. Kuna mõned käed olid tegevuseta, mõtlesime, et teeme ka embleemi. Mõledud-tehtud. Lipp on ka valmimas ja laul juba valminud. Peale kokkutulekut on kõigil võimalus seda siin kuulata ja lippu näha. Varsti hakkame ka talendijahiks harjutama- sööma.
Muidu ärasõit Juurust oli kurb. Eelnenud õhtul korraldasime ka väikese koogisöömise ja shampuse joomise. Üritasime veel paar vaimu välja kutsuda, aga hirm läks suureks ja Ants Kruusimägi ei tahtnud välja tulla ka.

Ei mingeid oksi enam !!

Piibele ja Tannule kingituseks ÕM-i sokid

Mihkel kätte saamas oma tunnistust ja pildiraami

jäätise söömine

Kindlasti peab ka ära mainima retsi, mille korraldasid vanad rebased. Retsitud sai Hans.

lamab

vanne 

meil on ..... ..SHAMPUUUS

ja GelluMellu tehtud mega hea küpsisetort

plikade tahvel maleva lõpuks

PS! Suured tänud meie tööandjale ja teistele abilistele, kes kinkisid meile pildiraamid väikeste lausetega ja tunnistused :).

Nädalavahetus vaimudega

Kommiotsimismäng

Extreme makeover, ehk Laura sai tuka ja uuendas juuksevärvi

Pühapäeval oli meil "Talendijaht". Igaüks demonstreeris oma oskusi.

Hans tegi kätekõverdusi ja viskas palli poole platsi pealt korvi...peaaegu

Mihkel seletas keerulist füüsikalist süsteemi, millest keegi peale tema aru ei saanud

Kotkas väristas silmi

Getter teadis peast paljusid tunnusmeloodiaid

Laura liigutas kõrvu

Kerli seisis pea peal...

...ja pani jalad kaela taha

Annika haukus nagu koer

Katrin tantsis

Õhtusöök oli meelihõrgutav

Sellele järgnes disko võimlas

Paar pilti poeskäigust

Pühapäeva öösel mõtlesime kutsuda välja vaime, valituks osutus Eduard Vilde, kuna ööbime temanimelises koolimajas. Algul ei võtnud keegi seda tõsiselt, keegi ei suutnud naeru tagasi hoida. Peale 20-minutilist üritamist rahunesime lõpuks maha. Hoidsime kätest kinni ja Katrin ütles kolm korda: "Eduard Vilde, tule välja." Kolm inimest hoidsid sõrmi noolega taldriku peal, mis oli omakorda tähestikulaual. Küsisime, kas ta tahab siin olla ja uskuge või mitte, taldrik liikus kahjuks "Ei" suunas. Paljud ei suutnud oma silmi uskuda ja lõpetasime selle nalja suhteliselt kiiresti ära ja palusime tal lahkuda. Magamajäämine oli nii mõnelegi raske ja rühmajuhtide toast kostis hiljem hirmunud karjeid. Läksime asju uurima ja Merily arvas, et ta nägi vaimusiluetti. Meie ülivõimekad poisid lahendasid juhtumi - vaimu kehaks oli läpaka kaas ja mütsiks lambi vari. 

Järgmisel õhtul üritasime kutsuda Edgar Valterit, kuid tunnet polnud ja otsustasime jätta selle vaimude väljakutsumise asja viimaseks õhtuks.

Täna käis meil staap külas, nii töö juures kui meie kodus. Nad filmisid, kuidas me tööd rassisime ja kui palju me teinud oleme. Õhtul filmisid nad meie söömist.

PS! Kotka isa nimi on Kalju.

PS2! Nusica on jälle külapoes saadaval. 

PS3! Terviserajad hakkavad valmima.

Kerli-Greete sünnipäev!

Reede oli see imeline ja maagiline päev, mil meie armas Kerli sai 18! Vähe sellest, et sünnipäev, lausa kaheksateistkümnes! Palju õnne teovõimeliseks saamise puhul!

Hommikul võtsime kaardi, lilled ja õhupallid ning lootsime ta üles äratada. Ma usun, et me tegime kõik õigesti, aga ta oli juba tund aega üleval olnud ja äratamine ei tulnud seega välja. Aga meie unised hääled olid kindlasti armsad. Laulus tekkis korraks komplikatsioon, kuna paljudel oli raskusi otsustamisega, kas öelda Kerli või Greete (või mõlemad).

Tööle pidime hakkama varem minema, kuna rattasõit oli kahjuks pikem. Ent töö oli vahelduseks väga mõnus. Tõstsime kive hunnikust konteinerisse. Esimene hunnik oli üpris väike, selle tegemiseks läks vähem kui poolteist tundi. Istusime taas rataste selga ja väntasime uuele põllule. Maali oli tund aega rajalt maas, teised tegid niikaua äärmiselt viisakat konveierit. "Aitäh!" "Palun!" - neid kuulsin sadu kordi.  Kõik töötasid üllatava innuga. 

Lõunapausile sõitsime kaks korda kauem.

Teise tööpäeva poole keskel hakkas vihma sadama. Ootasime kõik keepides puude all. Kuna vajalik töö oli tehtud, otsustasime peale vihma kohe koolimajja sõita. Kõik olid märjad, kõigil oli külm. Tüdrukud anusid Tanelit, et nende rattad kärule võetaks ja et neid autoga tagasi transpordidaks. Kokkuvõttes läksime ikkagi ise ratastega, ainult Muhkel sai autoga (kuna ta vist aitas seal hiljem midagi teha). Maali ja Laura käisid lompides hüppamas ja noorem neist suples ka tiigis riietega. Siis saabusid Piibe ja Hadley ning me läksime kooki sööma. Nägime Hadleyt tõenäoliselt viimast korda.

Maali ja Laura möllamas

Hiljem läks Kerli oma perega pisut sünnipäeva tähistama. Meanwhile in Juuru, mängisime meie pudelit. Kõik arvasid vist alguses, et see on tobe mõte ja et sellest ei tule midagi välja, kuid me tegime nii, et kirjutasime teod paberile ja pistsime pudelisse - kui pudel sinu suunas pidama jääb, võtad loosiga pudelist teo. Kavalamad inimesed olid kirjutanud tegusid nagu "Pühi tüdrukutetoa põrand puhtaks", "Pese põrandad puhtaks", "Puhasta WC-d" ja "Tee *enda nimi*-le massaaži". Kokkuvõttes peab Muhkel nüüd põrandapesijaks hakkama ja on meile siiani ühe armastusballadi võlgu. Gettur puhastab WC-d. 

Siis võtsime ÕM-i põlvikud ja täitsime need kommidega. See oli meie kingitus Kerlile. Viisime maki alla sööklasse ja sünnipäevalapse tagasi tulles sõime kaht erinevat kooki ja kringlit. Kõik olid väga väsinud, seega powernappisime pool tundi ja läksime siis alla tagasi, et alkoholivaba (!) Törley-ga "Ma pole kunagi..."-t mängida. Samal ajal mingid kümnesed külapoisid lõugasid ja kolistasid akende taga (tagajärgi märkasime järgmisel hommikul..).

Poiste aken hommikul. (Tänud külapoistele)

Neljapäev

Eile hommikul tegin mina endaarvates kavala liigutuse, kui panin pikkade varrukatega särgi. Töö lihtsalt venis täna, Laura ennustus pidas paika. Lõunapausiks olin poolsurnud.
Enne tööle tagasiminekut vahetasin särgi ära ja panin midagi õhemat. Mis tundus tark.
Tegime siis rahulikult tööd - eilne hakkuritiim (ilma meesteta) koristas oma jääke ja teine hakkuritiim hakerdas. Lisaks oli metsikult lämbe ja palav. Tegime siis viletsa meeleoluga tööd.

Tegelikult on kõik eelnev ebavajalik. Alles siis, kui silmapiirile ilmusid mustjad äikesepilved ja taevas hakkas sähvima, läks asi huvitavaks. Algul me jätkasime tööd. Turbokiirusel, sest äike justkui andis Lawrence'le ja Helenale uut energiat. Vahepeal viskasid nad metsaservale pikali, aga tulid peagi taas tööd tegema.
Need tumesinised pilved, väga järsk temperatuurimuutus, eikuskilt tekkinud metsik tuul ja inimeste näoilmed olid justkui maailmalõpu eel. Vot sellised on eestlased - enne maailmalõppu müttavad veel tööd teha. Et oleks ikka raha, mida taevas kulutada, I suppose.
Siis hakkas padukat sadama. Vett tuli nagu oavarrest, isegi metsas puude all (jah, me läksime äiksega metsa, kuna me ei suutnud otsustada, kas hullem on vihma käes märjana surnuks külmuda või surra puuga pähe saades). Muretsesime Kerli pärast ja samal ajal mõtlesime, mis edasi teha. Taevas välkus nagu staaridest ja fotograafidest pungil punane vaip. Müristas ja kallas metsikult, tuletan meelde.

Üritasime hüvastijätupildi võimalikult rõõmsa teha

Ma ei mäleta, kes meist selle ülimalt iseenesestmõistetava ja hea idee peale tuli, aga üsna pea otsustasime karavani varjule minna. "Jookseme keset tühja põldu äikse käes? See on ju enesetapp!" Mõttepaus. "Jookseme mööda vastvalminud terviserada!"
Paljud naersid, kui jooksime elu eest mööda seda toredat isetehtud teed. Kotkas vist käis mäsagi (mis mind neid kände vaadates üldse ei üllata). Karjuti, naerdi, nuteti vist isegi. See kõik nägi välja kui ehtne horror-/katastroofmovie.
Jõudsime karavani ning tegime kohe algust hüvastijätuvideotega. Getturi matustel laulame Queeni "Who Wants To Live Forever"it. Minul veel nii selgeid soove pole.
Aga! Kokkuvõttes jäime kõik ellu. Lõpp hea kõik hea. Maali

Sama päeva õhtul, peale hõrgutavaid pannkooke, mängisime taas ühe huvitava söömismängu. See sobis meile väga hästi. Mängu eesmärk oli süüa võimalikult palju šokolaadi piiratud aja vältel, mille käigus pidime ka kindad, mütsi ja salli selga ajama. Mängu käigus tõusid emotsioonid aina kõrgemale ja lõpuks olid kõigi häälepaelad karjumisest valusad.

Katrin

Muhkel

Annika

 Aitasime ka Kerlil tema viimasest päevast alakana täit mõnu tunda ja tegime lapsikusi.