Neljapäev

Eile hommikul tegin mina endaarvates kavala liigutuse, kui panin pikkade varrukatega särgi. Töö lihtsalt venis täna, Laura ennustus pidas paika. Lõunapausiks olin poolsurnud.
Enne tööle tagasiminekut vahetasin särgi ära ja panin midagi õhemat. Mis tundus tark.
Tegime siis rahulikult tööd - eilne hakkuritiim (ilma meesteta) koristas oma jääke ja teine hakkuritiim hakerdas. Lisaks oli metsikult lämbe ja palav. Tegime siis viletsa meeleoluga tööd.

Tegelikult on kõik eelnev ebavajalik. Alles siis, kui silmapiirile ilmusid mustjad äikesepilved ja taevas hakkas sähvima, läks asi huvitavaks. Algul me jätkasime tööd. Turbokiirusel, sest äike justkui andis Lawrence'le ja Helenale uut energiat. Vahepeal viskasid nad metsaservale pikali, aga tulid peagi taas tööd tegema.
Need tumesinised pilved, väga järsk temperatuurimuutus, eikuskilt tekkinud metsik tuul ja inimeste näoilmed olid justkui maailmalõpu eel. Vot sellised on eestlased - enne maailmalõppu müttavad veel tööd teha. Et oleks ikka raha, mida taevas kulutada, I suppose.
Siis hakkas padukat sadama. Vett tuli nagu oavarrest, isegi metsas puude all (jah, me läksime äiksega metsa, kuna me ei suutnud otsustada, kas hullem on vihma käes märjana surnuks külmuda või surra puuga pähe saades). Muretsesime Kerli pärast ja samal ajal mõtlesime, mis edasi teha. Taevas välkus nagu staaridest ja fotograafidest pungil punane vaip. Müristas ja kallas metsikult, tuletan meelde.

Üritasime hüvastijätupildi võimalikult rõõmsa teha

Ma ei mäleta, kes meist selle ülimalt iseenesestmõistetava ja hea idee peale tuli, aga üsna pea otsustasime karavani varjule minna. "Jookseme keset tühja põldu äikse käes? See on ju enesetapp!" Mõttepaus. "Jookseme mööda vastvalminud terviserada!"
Paljud naersid, kui jooksime elu eest mööda seda toredat isetehtud teed. Kotkas vist käis mäsagi (mis mind neid kände vaadates üldse ei üllata). Karjuti, naerdi, nuteti vist isegi. See kõik nägi välja kui ehtne horror-/katastroofmovie.
Jõudsime karavani ning tegime kohe algust hüvastijätuvideotega. Getturi matustel laulame Queeni "Who Wants To Live Forever"it. Minul veel nii selgeid soove pole.
Aga! Kokkuvõttes jäime kõik ellu. Lõpp hea kõik hea. Maali

Sama päeva õhtul, peale hõrgutavaid pannkooke, mängisime taas ühe huvitava söömismängu. See sobis meile väga hästi. Mängu eesmärk oli süüa võimalikult palju šokolaadi piiratud aja vältel, mille käigus pidime ka kindad, mütsi ja salli selga ajama. Mängu käigus tõusid emotsioonid aina kõrgemale ja lõpuks olid kõigi häälepaelad karjumisest valusad.

Katrin

Muhkel

Annika

 Aitasime ka Kerlil tema viimasest päevast alakana täit mõnu tunda ja tegime lapsikusi.